"Elu Kaitseväes" - Pool aastat ja 18 päeva

Reedel oli meil lõpurivistus.
Saime tunnistuse, meediku embleemi ja rühmaparameediku märgi.
Rivistuse lõppedes käisime söömas ning kohe pärast seda hakkasime asju bussi peale panema. 

Reede õhtul jõudsime Kuperjanovisse tagasi... õnneks autojuhid aitasid asju teisele korrusele tassida. Koheselt saime ka relvad sisse viia ning hakata enda asjadega tegelema.
Naistest olin ainuke, kes hakkas kohe enda asju kappi ära sättima, sest teadsin, et laupäeval ma ei viitsi sellega eriti tegeleda. 

Laupäeval, nagu ikka... Oli äratus kell 7:00
Hommikusöögi ajal leppisime naistega kokku, et kuna me oleme KV-s nii palju ropendama hakanud, siis iga roppsõna eest teeme 5 kätekõverdust/kükki/kõhulihast... ehk hakkab see rumal komme küljest ära minema.
Pärast söömast tagasi tulles hakkas ka Lillmaa enda asju ära pakkima. Leppisime eelneval päeval kokku, et hakkame jõukas käima ja kohe kui ta enda asjad lahti pakib, läheme jõukasse.
Ja nii me tegimegi. Alustasime soojendusega ja hiljem siis tegime jõusaali treeningkava järgi (jalg+õlg+korsett).
Treeningu lõpus tegime ühe korraliku venituse ning siis läksime pessu. Pärast pesu oli ikka niiiiii hea tunne, et esimene päev on seljataga.

Pärast söömist pidi natuke veel ootama ja kahest sai magama minna. Muidugi ei jätnud seda võimalust kasutamata, sest no niii igatsesin seda, et nv'l saab päeval 3h magada.

Juba 2 ööd pole ma saanud normaalselt magada, sest siin nii kõva madrats... Aga noh, ma pole ainuke, kes öösel magada ei saa. Täna hommikul olime neljakesi viie ajal üleval, sest noh, ei saa korralikku und siin.

Täna plaan veel SK'sse minna ning pärast seda jõukasse... Ja muidugi ei saa ka ära unustada 3h unepausi :D

"Elu Kaitseväes" - Pool aastat ja 11 päeva

Pole jõudnud blogisse kirjutada 12ndast augustist saati, mil ma olin selleks ajaks olnud Kaitseväes 40 päeva.
Olgem ausad, see aeg KV-s on lennanud vägagi kiiresti.
Alles nagu läksin Kaitseväkke ja üritasin selle kõigega harjuda.... Nüüd on aeg juba seal maal, kus ma olen üle poole aasta aega teeninud ja olen vägagi rahul enda otsusega, et Kaitseväkke tulin.

8ndal novembril asusin õppima Ämarisse meedikuks.
Alguses tundus see kõik nii lihtne ja lebo, aga siis kui hakati andma iga tund mingi suurem hunnik materjali, ei tundunud midagi see nii lebo. Iga nädal oli meil 1-3 tööd nende materjalide peale.
Alguses testidest läbikukkujaid polnud, aga mida rohkem kursus edasi liikus, seda rohkem oli ka testides põrujaid.
Kui kukkusid 3ndat korda ühest testist läbi, arvati inimene automaatselt kursuselt välja.
Praeguseks on välja kukkunud 3-4 inimest.
Teste on meil olnud igas valdkonnas: farmakoloogia, onkoloogia, terminoloogia, TBK jnejne.
Päevas on meil olnud tavaliselt 8-10 tundi ja päeva lõpuks oled sa nii väsinud, et sa mõtled koguaeg ainult magaminemisele ja sa lihtsalt ei suuda mõelda ega keskenduda järgmisele päevale, mil toimub mingi test jälle. Olen aus ja ütlen, et ka mina olen mõnest testist läbi kukkunud, sest pole olnud aega õppida või siis väsimus on nii suur, et ei suuda õppida. Aga ometigi järeltesti olen ilusasti ära teinud.
Reedel, 13ndal oli meil viimane teoreetiline eksam, mis koosnes sajast küsimusest ja oli terve materjali peale kokku võetud, mille peale meil eelnevalt olid juba testid olnud.

Homme algab meil NAEK-i lõpurännak, kus me peame läbima rännaku soos, tegelema vastutegevusega, olema JÜ-d, JÜ abid, parameedikud ja sanitarid.
Rännak lõppeb meil teisipäeval.
Kolmapäeval-neljapäeval on meil TCCC eksamid ja reedeks on see kõik siin Ämaris läbi ja saame Kuperjanovisse tagasi.

*Ämarisse tulles vaatsime ja imestasime, et mis kuradi asi see Ämari on... Nagu mingi teine maailm.
Siia tulles juba karjuti ja tehti kõvemat häält, sest no ei osata ju normaalselt rääkida.
Nädala sees peab iga päev vaatama AK'd ja telekat niisama vaadata võib ainult nädalavahetustel.
Söökla on mega kaugel ja sinna minnes jääb ka tee peale ringtee, mida me peame sinna minnes ka kasutama. Ainuke hea pluss Ämari puhul on see, et nad ei topi iga toidu sisse sibulat. Ma polegi vist üheski toidus sibulat näinud. Kui Kupis läks sööklas enamus aeg sibula väljanokkimisele, siis siin Ämaris läheb tavaliselt enamus aeg seente väljanokkimisele, sest neid topitakse igale poole toitude sisse.
Joosta võib ainult kasarmute ümber ja masinapargis.
Parim nali oli siiski hommikuvõimlemine... Kõigepealt kõndisime masinapargile ringi peale, siis ''kloppisime maksa 1min'', sügasime kulme-, nina- ja kõrvu ja tegime veel mingeid mõttetuid asju ning selle n.ö hommikuvõimelmise lõpuks jooksime ühe masinapargi ringi- oii milline hommikuvõimelmine.
Järgmised hommikuvõimlemised hakkasime juba ise tegema normaalsemat jooksmist ja hommikuvõimlemist ning teeme siiani. Kõrvalmaja seerud klopivad ikka veel enda maksa ja mudivad kulme.

*Probleeme on siin palju olnud. Kõige rohkem siiski naiste seas, sest kui keegi ei korista enda koristamispäeval ning mainitakse et ta võiks seda teha, siis lihtsalt irvitatakse näkku ja ei tehta midagi.
Kord meid kutsuti kõiki kokku ja küsiti, et mis teema on. Noh, mõned meist siis seletasid enam-vähem mis teema on.
Selle ''jutuajamise'' lõpuks pidime kõik kõiki kallistama ja teesklema et see jutuajamine aitas nii väga ja kõik on nii lilleline ja ilus edasi ja need kes ei korista, need hakkavad järsku koristama – ei, see pole nii. See pole siiani nii ega hakka ka muutuma, olgem ausad.
Ja neid probleeme on muidugi veel rohkem, aga ei hakka neist siia kirjutama.

Nädalavehtuseks jäeti 50% inimestest sisse, sest oioi kui palju pidi olema teha, ennem lõpurännakule minemist. Noh, nüüd ma siis istun siin ja kirjutan blogi, sest tegelikult pole meil mingit tegevust olnud ja oleme lamppi tühja passinud.
Ei no tänud, ma ei tahtnudki enda ema juubelile minna ju!! :@

*Ämari puhul AINUKE ASI, mis mulle meeldis, oli see, et saime 2x kiirabipraktikal olla.
See oli küll lühike, aga teisel kiirabipraktikal sain suurema kogemuse ja olin vägagi rahul. 

Hakkan ka siis homseks kotti pakkima ja üritan veel puhata ennem homset rännakut. Ja ilmselt järgmise postituse teen alles siis, kui Kuperjanovisse tagasi jõuame.
Tsauki.