Helloooooooou
Ma pole nüüd päris pikalt midagi siia postitanud.
Üldiselt on mul väga kiire ka olnud.
Alustame siis sellest, et ma muutsin töökohta... Ma ei tööta enam Puka kohvikus, sest tundsin et seal töötamine mõjub juba mu mõistusele halvasti- no reaalselt, ma läksin juba iga asja peale närvi, isegi siis, kui tahvelarvutis raadio mängimine lõppes ära. Mul olid koguaeg tugevad peavalud ja igasugused terviseprobleemid tulid. Ma olin kodus närviline, öösel ei saanud normaalselt magada ja inimesed nägid, et mul polnud kõik korras.
Nt 1 asi, mida ma seal enamus ajast tegin... Kõigepealt mainin ära selle, et ma olin KLIENDITEENINDAJA ja paberil olid mu tööülesanded kirjas, aga mina enamus enda tööajast veetsin köögis nõusi pestes. No tõesti, olin letitaga ja võtsin tellimusi, viisin tellimused kööki, viisin söögid lauda ja koristasin lauad ära ja no samal ajal pidin loomulikult uusi kliente teenindama ja ka nõusid pesema, sest noh, kes ikka tahab õhtul kella kaheksani nõusid pesta, kui tööpäev saab läbi 18:00
Mingi aeg oldud Puka peal räägitud, et ma otsin uut tööd, aga reaalselt sellist asja siis polnud. Mul polnud ka lahkumisavaldust valmis kirjutatud, vaid ma lasin endale tuua A4 paberi ja kirjutasin seal kohapeal selle ära.
Kui läksin lahkumisavaldust kööki viima, läksin sinna kahe jutuga. 1. Perearst pani mind alates järgmisest päevast haiguslehele- põhjuseks oli see, et kuna tööandjal polnud mulle asendajat leida, venis minu arstile minek pikemaks, aga samal ajal minu seisund hullenes nii palju, et ma ei saanud normaalses tempos kõndidagi. Kuna asjad olid juba nii kaugele läinud, siis perearsti õde pani mind haiguslehele seniks, kui mul arstil käidud.
2. Andsin talle lahkumisavalduse. Kohe hakkas ülemuse poolt minu pihta lendama igasuguseid lauseid, et kui halb töötaja ma ikka olen ja et kliendid on teinud märkuseid, et ma pidavat kurja ja mossis näoga ringi käima... Naljakas on see, et just eelmine päev Andry vanaema rääkis, kuidas ta tantsurühma naised on rääkinud, et nii hea on kohvikus käia kui minusugune särav ja alati naeratav tüdruk tööl on, aga no see-selleks.
Ei läinud kahte minutitki mööda, kui ta juba helistas teisele Kairile (kes pidi tegelikult kohe alguses kohviku avamisel tööle minema, aga teatud põhjustel ta ei läinud) ja kutsus teda n.ö vestlusele, et arutada asju. Suht humoorikas värk mu jaoks... kas äkki oligi see minu surumine omaniku poolt meelega, et ma läheksin selle piirini välja, mil annan enda lahkumisavalduse? Mine sa tea...
Ma olin vist töötu kuskil 2 nädalat, aga iga jumala päev ma otsisin töökuulutusi ja kandideerisin igasse võimalikku kohta, kuhu ma võiksin sobida ja kus ma hakkama saaksin.
Kusjuures mulle hullult pakkus huvi üks töö valutöökojas, aga nad kindlasti naersid mu kandideerimise üle, et mida see naine siin kandideerib, et see ju meeste amet. No ma olen vägagi kindel, et ma oleksin sellega hakkama saanud. Kui ma väga midagi tahan, ma saan sellega ka väga hästi hakkama, no igatahes, seda tööd ma ei saanud.
Vestlusele ja proovikale kutsuti mind ühte kohvikusse ja instrumentariumisse.
Aga instrus oli see teema, et nädala alguses ma käisime vestlusel (meid oli vestlusel3) ja mingil kolmapäevasel päeval käisin proovikal, aga hiljem tuli välja ka see, et reedel pidavat veel 2-3 inimest vestlusele tulema ja enda vastuse ta pidi andma kas esmaspäeval või teisipäeval- no mul polnud aega nii kaua oodata lootuses, et äkki saan, aga kui ei saa, siis ka jama ja pean edasi otsima ja lootma.
Ja kuna kohvikust tuli ka pakkumine, võtsin ma selle vastu.
Alguses oli seal raske, aga ma hakkan juba ära harjuma ja saan hakkama. :)
Hetkel käimegi Andryga E-R Pukast Tartu ja no väga raske on nii vara üles ärgata.
