Polegi väga kaua siia kirjutanud, sest pole lihtsalt aega olnud.
Nii palju on tegemist olnud...noh, mitte et metsas oleks palju tegemist olnud, vaid just see, et metsas oleme kaua aega veetnud ja paraku sellepärast poleegi jõudnud blogisse postitama midagi.
Räägin siis, mis vahepeal juhtunud on.
Ämarist tagasi tulles oli kõigi suhtumine meedikutesse kuidagi teistsugune. Alati kui oli mingi jama või mingi teema, siis tegevväelaste põhilause oli: ''Aa, raudselt meedikud said sellega hakkama''; ''Meedikud kindlasti, jah?'', mingid magedad naljad meedikute kohta jne.
Siiani polegi me saanud enda ''meedikuvärki'' teha. On olnud koguaeg kaitsele rühmitumine ja niisama passimine metsas.
Hästi palju on ka olnud metsas üksteise peale karjumist ja õiendamist. No ilmselgelt on, kui nt absoluutselt kõik teevad midagi ja siis leidub mõni jaoülem, kes arvab et ta ei pea midagi tegema ja võib niisama telos tillitada ja suitsu teha.
Kui öeldakse, et on 100% ringkaitse, siis PEAKS KA OLEMA 100% ringkaitse, mitte sina, kui jaoülem, lähed telki ja passid seal telos.
Ja see kõik ei aja ainult mind marru, vaid ajas paljusid, kes metsas olid.
Räägin enda selja probleemist ka siis...
Oeh, alustan siis kuskilt
Mingi aeg hakkasid mul seljas valud olema. Alguses olid need väiksed valud, aga lõpuks kui valu hakkas suuremaks minema, mõtlesin et oleks vist aeg laatsa pöörduda.
Esialgne mõte oli, et sain kindlasti külma ja sellepärast ka seljavalud. Laatsast sain pipraplaastrid ja valuvaigistid tabletid.
Kui aga valu üle ei läinud ja tegi rohkem valu, läksin uuesti laatsa- sain jälle pipraplaastreid ja seekord diclaci tablette.
Kui aga valu üle ei läinud ja tegi rohkem valu, läksin uuesti laatsa- sain jälle pipraplaastreid ja seekord diclaci tablette.
Kolmandal korral, kui laatsa läksin, oli mul seljavalud juba no niiiiiii tugevad, et anna või otsad.
Lõpuks saadeti mind röntgenisse. Röntgenist tagasi laatsa minnes vaatas meesarst röntgeni üle ja ütles et mu selgrool pole MIDAGI viga ja kõik on väga ilus ja korras, aga nemad röntgeni põhjal midagi täpsemalt öelda ei oska. Anti jälle diclaci ja öeldi, et annaksin seljale rahu.
Kuna need diclaci tabletid ei aidanud ja laatsast öeldi, et nemad ei oska röntgeni põhjal midagi öelda, helistasin ise enda arstile.
Otsisin netist Dr. Marina Simmi numbri ja helistasin talle. Rääkisin enda murest ja ta samal ajal vaatas röntgenit.. Ütles mulle, et mu selgroog on natuke kõver ja midagi on paigast ära.
Dr. Simm kutsus mind enda vastuvõtule.
Vastuvõtul käisin 7ndal.
Lõpuks ta kirjutas mulle välja mingid tabletid, mida pean koos dolmeniga võtma 2x päevas ja samuti ütles ka, et ma vajan füsioteraapiat.
Kolmapäeval väkke tagasi jõudes helistasin laatsa ja järgmiseks päevaks kutsuti mind laatsa vastuvõtule.
Kolmapäeva hommikul läksin laatsa, rääkisin enda jutu ära ja siis seal see õde ütles, et doktorit pole veel, et tema otsustab seda füsio värki ja et tunnikese pärast läheksin tagasi.
Tund möödas ja läksin uuesti sinna.
Istusin laua taha Dr. M' ga ja rääkisin uuesti asjad algusest peale ära.
Tema aga hakkas rääkima, et jah füsioterapeuti oleks hädasti Kaitseväkke vaja ja et paljudel seljaprobleemid, aga Kaitsevägi ei saa endale seda lubada.
Et Selis on olemas, aga et ega need füsioterapeudid ei tea ikka seljaprobleemidest mittemidagi ja ei oska selle probleemiga peale hakata.
Füsioteraapial pole mingit mõtet jne jne jne...
Siis rääkis veel pikalt mingit seosusetut juttu... Istusin seal tuima näoga ja üritasin kuulata mis ta räägib.
Lõpuks siis küsis mult, et kas tõesti valuvaigistid ja diclac ei aidanud?
Ütlesin, et ei aidanud jah.
Ütlesin, et ei aidanud jah.
Siis tuli tema poolt aga parim lause: ''Aga kui sul miski ei aidanud, siis peaksid ikka psühholoogi poole pöörduma, et siin mingi teine probleem hoopiski''
Oii, siis ma läksin eriti marru. Kas tõesti tema arvates olen peast lihtne ja kujutan endale neid seljavalusid ette?!
Jah, mul polegi targemat teha, kui mingeid tablette LIHTSALT NIISAMA endale sisse ajada, sest noh, miks ka mitte.
Jah, mul polegi targemat teha, kui mingeid tablette LIHTSALT NIISAMA endale sisse ajada, sest noh, miks ka mitte.
Lõpuks ütles, et paneb mulle voodirežiimi nädalaks. Ütlesin talle, et sellel ei ole mingit mõtet, sest see ei aita... See teeb asja ainult hullemaks.
Siis küsis: ''A mis ma teen siis sinuga''
Tõusin püsti ja ütlesin, et ei ole vaja mul mingit režiimi. Ja et eks hakkan ise uurima siis füsioteraapia värki ja arstidelt, et kuidas asja paremaks saaksin, sest ma ei kujuta endale neid valusid ette.
Selle peale ta vastas, et: ''Ega sa võid ju uurida ja käia arstide vahel, aga nad ütlevad sulle samamoodi, et taastusravi ei aita siin midagi''
Lõpuks ta siis kirjutas sinna haigeteraamatusse mulle terve järgmise nädala kasarmurežiimi, aga eks näha ole siis järgmisel nädalal, kuidas mu olek on.
Muideks, ise olen nädalavahetustel sees istunud juba 3 nädalat. Ma südamest loodan, et see reede saan välja, sest no nii kaua pole Andryt näinud ja see teeb mind nii kurvaks :/
